Tüdrukud olid ülemeelikus tujus ja ilmselt häirisid oma tegevusega noormeest, kes selle asemel, et viisakalt paluda neil segamine lõpetada, hakkas tüdrukuid sõimama.

Need roppused, mida minagi kuulma pidin, trükimusta kindlasti ei kannataks. Kõige kurvem oli aga näha poisi võidurõõmu, kui ta mõistis, et kolmanda klassi tüdrukutirtsudest talle roppuste maratonis päris võrdset vastast pole.

Nad on tähtsad

See juhtum pakkus mulle mõtteainet terveks päevaks. Hirmutav oli tõdeda, et nende tüdrukute asemel võinuks raamatukogus olla näiteks minu väike õde. Olin enda peale natuke pahane, et ei sekkunud kohe tüdrukute ja noormehe konflikti ning seepärast otsustasin selle teema juurde tagasi pöörduda.

Soovin, et me kõik korraks mõtleksime, kuidas kohtleme lapsi enda ümber ja lähedal – kas lähtume põhimõttest «Lapse jutt ei maksa midagi» või kohtleme neid kui isiksusi, kelle mõtted ja ideed pole sugugi vähem väärt täiskasvanute omast.

Tihti ei pane täiskasvanud ise tähelegi, kuidas lapse jutu kuulamise asemel keeratakse telerit valjemaks või hakatakse edasi rääkima oma juttu, ilma et tegelikult teist kuulatud olekski. Tööpäevast väsinuna on «Mine oma tuppa» ja «Ära sega mind» kerged tulema.

Lapsed aga ei vaja arenemiseks ainult sooja tuba ja toitu, vaid ka tunnet, et nad on tähtsad ja nende arvamusega arvestatakse.

USA inimõiguste raporti kohaselt registreeriti eelmisel aastal Eestis 762 laste vastu suunatud vägivallajuhtumit, mida on meie pisikese riigi kohta kahtlemata liiga palju.

Kui nii mõnedki võivad nüüd mõelda, et füüsiline vägivald on liiga äärmuslik näide, mis neid ei puuduta, siis tegelikkuses peituvad ka sellise vägivalla juured just nimelt suhtumises lastesse.

Täiskasvanutel on võimalus linna- ja riigiasjades kaasa rääkida, andes oma hääle valimistel või kirjutades näiteks kohalikku ajalehte, laste kaasamiseks tuleb aga leida teisi võimalusi. Sageli ei julgeta lastelt või noortelt arvamust küsida, sest kardetakse, et nad on oma soovides utoopilised.

Asjalikud soovid

Arvatakse, et küsides seitsmeaastaselt, milline on tema unelmate mänguväljak, saame kindlasti vastuseks lendavad liivakastid ja vilkuvate tuledega karussellid.
Tegelikult oskavad lapsed väga hästi eristada võimalikku võimatust, kui nad tunnevad, et nende arvamusega tahetakse tõepoolest arvestada.

Heaks näiteks on laste arvamuse küsimine Veeriku mänguväljaku planeerimisel, kus neil paluti oma ideid joonistada ning hiljem ka suuliselt täpsustada.

Selgus, et sobiva mänguväljaku oluliseks teguriks olid tihti lihtsad elemendid ning võimalus rakendada oma fantaasiat, mitte tingimata kallis elektroonika või seninägemata ehitised.

Hea näide hästi toimivast laste kaasatusest on Tampere linna lasteparlament, kuhu kuuluvad 1.–6. klassi õpilased. «Parlament» arutab lastele olulisi teemasid ning täiskasvanute kaasabil püütakse leida lahendusi kohalikele probleemidele.
Lapsed on käsitlenud nii koolikiusamist kui ka rääkinud kaasa koolitoidu osas. Seejuures on oluline täiskasvanutega koostöö oskuse arendamine ning vastutuse õppimine.

Juba noorelt omandatud kogemused ja teadmised aitavad ka hiljem elus hakkama saada ning oma arvamust kujundada. Aktiivsed ja osavõtlikud kodanikud on aga väärtus, mille poole iga ühiskond peaks püüdlema.

Mul on hea meel tõdeda, et ka Tartu liigub laste ja noorte suurema kaasatuse poole ning toetab juba teist aastat nii raha kui ka lihtsalt hea nõuga noorte omaalgatuslikke projekte. Samuti tegutseb linnavalitsuse juures Tartu Noortevolikogu, mis annab võimaluse oma häält kuuldavaks teha 16–26-aastastele noortele.

Väiksem käekõrvale

On vaja julgustada noori sõna võtma, koheldes neid kui võrdseid partnereid, sest noortel on häid mõtteid ning energiat mõtete elluviimiseks.

Et suurendada veel ka laste kaasatust, võiks Tartuski olla järgmiseks sammuks Tampere eeskujul natuke noorematele oma esinduskogu loomine. Selline kogu vajaks küll rohkem täiskasvanute tuge, kuid suudaks kindlasti pakkuda huvitavaid lähenemisnurki ja uusi mõtteid.

Enesekindlad noored, kellel on oma arvamus ning kes viivad meie ühiskonda edasi, kasvavad lastest, keda on kuulatud ning kellega on arvestatud. Julgustav suhtumine laste ning ka noorte omaalgatustesse on oluline nii kodus, koolis kui ka linnavalitsuse tasemel.

1. juunil, lastekaitsepäeval, on meil kõigil võimalus võtta oma laps, väike õde või vend käekõrvale ning uurida, mida põnevat sünnib Tartu kesklinnas. Lisaks lõbusatele üritustele kogutakse lastekaitsepäeval ka annetusi: Tartu Noortevolikogu on otsustanud koguda raha Tartu Laste Tugikeskuse heategevusprojekti «Vanem vend, vanem õde» toetuseks.

Projekt pakub kriisi sattunud pere lastele, kes tunnevad end üksikuna või kellel on käitumisprobleeme, võimalust luua sõprussuhe täiskasvanud vabatahtlikuga. Täikasvanu tugi aitab lastes kujundada positiivset enesehinnangut ning tulla paremini toime elus ettetulevate raskustega.

Praegu ootab endale vanemat venda või õde veel kümme last ning annetustest saadava rahaga toetataks projekti kaasatud vabatahtlike koolitamist. Kutsun teidki üles oma panust andma!

Ning mitte unustama, et iga laps on väärt, et tema mõtted ära kuulataks ning temaga arvestataks. Ja seda kogu aeg, mitte ainult ühel päeval.

Esimese rühma argumendiks on mälestus kunagisest noorusest ning arvamus «Me teame küll, mida noored mõtlevad – me ise olime noored». Neil on kitsam arusaam noorte maailmavaatest ning kalduvus tähtsustada piiranguid, hoida noored samades raamides, kus vanem põlvkond omal ajal elas.

Teise rühma moodustavad pedagoogilise või noorsootöö kõrgharidusega ametnikud, kes on kindlasti kõige objektiivsemad kõrvaltvaatlejad, kuid paraku analüüsivad nad noori eelkõige teoreetilisest vaatevinklist ning keskenduvad probleemsete noorte murede lahkamisele, mistõttu jäävad tähelepanuta tavalised noored.

Kolmandad kirjutajad väidavad end tundvat noorte hingeelu kodus kasvavate mehepoegade ja tütarde kaudu. Lapsevanemad võivad üllatada vägagi eluliste arvamusartiklitega, ent sageli tuginevad nende üldistused ühele-kahele kodusele näitele ning seetõttu ei suuda edastada laiemat pilti noorte mõttemaailmast ning tegevustest.

Neljandaks ehk siis puudu olevaks rühmaks on noored ise. Lihtne oleks öelda, et noored ei oskagi midagi kirjutada või et nende kirjutistes puudub poliitiline konflikt ja skandaalsus, mis ületaks meediakünnise. Kuid viga tuleb siiski otsida noortest endist.

Poliitikast eemale

Noored on mugavad ning ühiskonna ja pere heaolu kasvades eemalduvad veelgi traditsioonilisest meediaruumist, nad ilmutavad üha vähem huvi kohaliku elukorralduse ning raehoones aetava poliitika vastu.

Ilmeka näite leiab Rootsist aastatel 1972–1993, kui poliitiliste noorteorganisatsioonide liikmeskond kahanes kahekümne aasta vältel 220 000lt 50 000ni. Sarnased trendid on iseloomulikud kogu Lääne-Euroopale ning alternatiivsete vaba aja veetmise võimaluste tekkega muutuvad kindlasti omaseks ka Eestile.

Ehkki noored on eemaldumas poliitikast ja aktiivsest ühiskondlikust elust, ei ole keegi neilt võtnud võimet mõtelda innovaatiliselt ning seatud ühiskonnaraamidest väljapoole. Probleemne on noorte ideede levitamine ning Tartule omaste heade mõtete jõudmine vajalike ametkondade või ettevõteteni. Üldjuhul jäävad mõtted ikka noorte endi teada või parimal juhul räägitakse nendest väiksemale sõpruskonnale.

Noortel ei ole olnud tänaseni kohta, kuhu oma ideid edastada. Linnaametnik jääb liiga kaugeks ning tundmatu ettevõtja poole ei julge tavaline noor pöörduda.

Vaja oleks kommunikatsiooni noorelt noorele ning ühenduslüli noorte ja linnavõimu vahel. Seda tühimikku on täitmas Tartus noortevolikogu, mille peamisi eesmärke on just edastada noorte sõnumeid linnavalitsuse ja volikogu liikmetele ning vastupidi.

Juunis korraldas noortevolikogu tänavaküsitluse, usutledes linna erinevates paikades 180 noort vanuses 16–26 eluaastat. Küsitluse eesmärk oli uurida noorte rahulolu Tartu elukeskkonnaga ning selgitada välja probleemsed valdkonnad, millele peaksid nii noortevolikogu kui ka linnavalitsus rohkem tähelepanu pöörama.

Võib tõdeda, et Tartu noored näevad oma elu eelkõige positiivsetes toonides. Tervelt 92 protsenti kinnitasid, et saavad tegelda huvialaga, olgu see siis mõni spordiala või huviring.

Kõige rohkem ei oldud rahul skatepargi halva seisukorraga ning tennisetreeningute liigkõrgete hindadega, mis ei luba lemmiktegevust harrastada.

Tervelt 90 protsenti vastanutest peab Tartut turvaliseks elupaigaks. Uuriti noorte turvatunnet nii kesklinnas kui ka kodulinnaosas ning eri linnaosade tulemused ei erinenud. Küll aga sooviti, et linna pargid ja korrusmajade vahelised õuealad oleksid õhtusel ajal rohkem valgustatud.

Ülikoolilinnaga plaanib ennast pärast õpingute lõppu siduda 69 protsenti küsitletuist. Meestest arvas 76 protsenti, et jääb suure tõenäosusega tartlaseks, neidudest söandas end tulevikus tartlaseks pidada vaid 66 protsenti.

Tartusse tahavad jääda enamasti Tartus sündinud ja kasvanud noored, kes on siin kogu aeg elanud ega näe põhjust lahkumiseks. Pelgalt Tartusse õppima tulnud noored vaatavad rohkem pealinna ning Euroopa suurlinnade suunas, põhjenduseks suurema palga soov ning vähesed arenguperspektiivid Emajõe kallastel.

Iseloomulik rahulikkus

Nii palju, kui on noori, on erinevaid arvamusi. Küsitlusega uurisime ka seda, mis noortele Tartus meeldib ja mis mitte, ning üllataval kombel vastati mõlemal juhul kõige sagedamini: rahulikkus.

Noored hindasid rahulikkuse all eelkõige turvalisust, parkide ja vaba aja veetmise võimaluste rohkust ning peresõbralikku keskkonda.

Negatiivsema poole pealt tähendati rahulikkusse all vähest suurlinnale omast melu ning kaubavaliku puudust kaubanduskeskustes. Kuna küsitlus tehti ajal, mil Tasku polnud veel avatud, siis suure tõenäosusega on viimane probleem kahanenud ning noored on saanud endale uue populaarse koha, kus sisseoste teha ning Cinamonis ka vaba aega sisustada.

Niisiis on Tartu noored oma eluga rahul ning elavad hästi. Kui aga tahame tulevikus kinnitada, et rohkem kui 90 protsenti noori seob end pärast kõrgkooli lõpetamist Taaralinnaga, tuleks tihendada eraettevõtete ja ülikoolide koostööd ning arendada eelkõige teadusmahukat ettevõtlust, mis tagaks kõrgkooli lõpetajatele erialase töö kohe pärast ülikooli lõpuaktust. Kuid see on juba teise arutluse teema.