15. detsembri õhtul toimus Genialistide Klubis traditsiooniline tseremoonia, kus tunnustati noorsootöö valdkonnas aktiivselt tegutsenud isikuid ja organisatsioone ning kuulutati välja 2009. aasta noorsootöö aunimetuste saajad.

Enne auhindade üleandmist astus laval üles Tartu Uus Teater muusikaetendusega „Suur Maalritöö” ning ka kogu ülejäänud auhinnatseremoonia möödus loovas õhkkonnas, kus sai näiteks näha ka uuenduslikke videoesitlusi. „Püüdsime luua tseremoonia juurde võimalikult loova ja värvikireva õhkkonna, sest tegelikult on ka kogu noorsootöö ja noortega tegelemine just selline,” selgitas noorsooteenistuse juhataja Kristel Altosaar. „Iga laps on natuke erinevat värvi ja kõik nad kokku moodustavadki sellise toreda ja värvikireva maailma. Täname kõiki, kes on aidanud noortele seda värvilist maailma luua”.

Noorsootöö 2009. aasta laureaadid:
Aasta noorsootöötaja kategoorias Marge Rattik Tartu Lille Majast
Aasta noore kategoorias maaülikooli tudeng ja mitmete sotsiaalkampaaniate korraldaja Julija Koltsova
Aasta noorsootöösündmuse kategoorias Lille Maja poolt korraldatud tarkusepäev “Teadmised nähtavale!”
Aasta noortekeskuse kategoorias Lille Maja
Aasta noorteühenduse kategoorias Tartu Noortevolikogu
Aasta noorte omaalgatuse kategoorias Noorte varivalimised

Aasta laste- ja noortesõbralikuks teoks valiti rahvahääletusel Tartu Tamme Gümnaasiumi mitmekesine ja tulemuslik haridus- ja huvitöö, mille hulka arvati kooli uus spordiväljak, ainulaadne meditsiini õppesuund, osalemine Teadlaste Öö üritusel jpm.

Lisainfo: linna noorsooteenistuse juhataja Kristel Altosaar, tel. 5300 1841, Kristel.Altosaar@raad.tartu.ee

Mihkel Lendok
Tartu linnavalitsuse pressiesindaja
Tel. 736 1162, 56640190

Varivalimisi korraldati sellises mahus ja formaadis esmakordselt, mistõttu on tulemus väga hea. Taoline osalusprotsent oleks igati arvestatav ka mitmendat korda varivalimisi korraldades, aga on tore tõdeda, et võima murda müüdi – noori ei huvita, noortele ei lähe korda. Kindlasti on neid noori (nagu ka teistes vanusegruppides), kellele ei lähegi korda, aga enamasti peitub noorte osaluse võti atraktiivsetes ja eakohastes osalusvõimalustes.

Kui on lihtne, selge ja huvitav, siis noor julgeb ja tahab osa võtta.

Kanseliit, demagoogia või keerutamine käib üle jõu ka enamikele täiskasvanutele, mistõttu fantaasial lennata lastes võiks projekti viia kõikidesse eagruppidesse – teeb ka teistele asja selgemaks

15 osalenud kooli olid päevade lõikes ära jaotatud, mistõttu ükski kool ei saanud varivalida mitu päeva järjest. Kuna tegemist oligi pilootprojektiga, on arusaadav, et esmajärjekorras testitakse formaadi toimivust ja seda, kas projekt üldse huvi pakub. Julgen arvata, et kui igas koolis oleks saanud varivalida mitu päeva järjest, oleks osalusprotsent olnud veelgi kõrgem.

Ühe järelduse võib siinkohal veel teha – kool on taoliste projektide korraldamiseks ainus mõistlik koht. Kuskile mujale noori kohale meelitama hakata on keerulisem ja kulukam (reklaamkampaaniate korraldamine jne, noore motiveerimine). Sama toimib ka päris valimistega – halva ilmaga on valimisaktiivsus väiksem, e-hääletajate arv kasvab jne. Inimene on loomult laisk, mis on küll kurb tõde, aga millega arvestades ja vastavalt reageerides saab laiskusest siiski üle olla.

Täna on võimalus valida seitsmes Tartu koolis ning Tallinnas ringisõitvates varivalimisbussides. Tartus saavad hääletada Tartu Veeriku Kooli, Tartu Waldorfgümnaasiumi, Tartu Katoliku Kooli, Tartu Erakooli, Hugo Treffneri Gümnaasiumi, Mart Reiniku Gümnaasiumi ja Rahvusvahelise kooli õpilased.

“Kutsume noori kasutama viimast varivalimispäeva, sest see on hea meetod end päris valimisteks valmis seada, et siis juba teadlikum valija olla,” kutsus Eesti Noorteühenduste Liidu (ENL) varivalimiste projektijuht Robert Lang noori varivalima.

“Neil, kes 2011. aastal veel Riigikogu valida ei saa, tuleb loodetavasti võimalus harjutada järjekordse varivalimisprojektiga, mille osas ENL juba ka plaane teeb,” rääkis Lang.

Tallinnas ja Tartus on varivalimas käinud veidi üle 1200 noore. Tartus on varivalimised toimunud praeguseks kaheksas koolis. “Kuna täna valitakse Tartus lausa seitsmes koolis, siis on alust arvata, et sealt võiks tulla päris esinduslik varivalimisprotsent. Tallinnas on muidugi keerulisem, sest lühikesed vahetunnid, sügisilm ja varivalimisbussid ei ole sama hea lahendus kui koolides vahetundide ajal varivalimiste korraldamine,” kommenteeris Lang.

Varivalimiste tulemused tehakse teatavaks homme Vabariigi Valimiskomisjoni häältelugemissüsteemi kasutades ning kokku pannakse ka kujuteldav noorte poolt valitud linnavolikogu.

Varivalimised on Soome noorteühenduste liidu eeskujul korraldatav kodanikuhariduse projekt, mille eesmärk on julgustada noori ühiskonnaelust osa võtma ning õpetada noori langetama kaalutletud otsuseid.

Projekti rahastavad Kodanikuhühiskonna Sihtkapital, SA Archimedes Euroopa Noored Eesti büroo, Tallinna Spordi-ja Noorsooamet ning Tartu Linnavalitsus. Projektiks vajamineva 32 lap-topiga toetas projekti Tiigrihüppe Sihtasutus.

Eelmisel nädalal sai Eesti Noorteühenduste Liidu korraldatud juhtprojekt aga suure tagasilöögi: Tallinna abilinnapea kutsus koolijuhtidele saadetud kirjas üles üritusel osalemise üle järele mõtlema ning selle peale keeldusid paljud koolid oma ruumides valimisi korraldamast.

Nii on Tallinnas otsustatud varivalimised viia läbi hoopis kaubanduskeskustes. Tartu Noortevolikogu esimehe Marleen Pedjasaare sõnul Tartus aga probleeme pole olnud ning kool on just kõige loomulikum koht, kus sellist ettevõtmist läbi viia, sest nii pole noortel hääletamiseks vaja kuhugi eraldi minna.

Puhtad valimised

Miina Härma gümnaasiumi direktori Ene Tannbergi sõnul on üritus teatud tingimustel väga teretulnud. «See on kodanikuühiskonna üks tunnus, kui inimesed osalevad ühiskonna otsustusprotsessides ja eks need valimised on üks selline viis,» arvas Tann berg, kes kandideerib ise pärisvalimistel Isamaa ja Res Publica Liidu nimekirja.

Tingimuseks on see, et valimiste korraldus peab olema rangelt erapooletu ning kedagi eelistada ei tohi. Oma jah-sõna on Härma kool juba andnud.

Varivalimiste projektijuhi ja Tartu Noortevolikogu liikme Kaisa Üksiku sõnul ei ole vaja muretseda selle pärast, et erakonnad varivalimisi kuidagi mõjutaksid.

«Tartu Noortevolikogu ja ka Eesti Noorteühenduste Liit on mõlemad apoliitilised.

Noortevolikogu ülesehitus on selline, et igast noorteerakonnast on kaks esindajat, seega kümme on poliitilise taustaga, aga ülejäänud seitseteist apoliitilised,» rääkis Üksik.

Ka rahaliselt ei ole valimised erakondadega seotud, raha tuleb linnavalitsustelt ning noorteorganisatsioonidelt.

Enamik osaleb

Karlova gümnaasiumi direktor Undel Kokk rääkis, et nende kool oli juba kindel osaleja, kuid õpetaja, kes valimisi kohapeal korraldama pidi, sattus autoavariisse. Kuna ettevõtmine on üsna mahukas, ei saanud seda koormat ka ühegi teise õpetaja õlgadele laduda.

Ka Tamme gümnaasium on ära öelnud just vaba inimese puudumise pärast. Umbes pooled Tartu koolid olid eilseks andnud oma kindla jah-sõna, ülejäänute osalus peaks olema selge tänaseks.

Varivalimised
• 5.–8. oktoobril Tallinnas ja Tartus, kus saavad osaleda noored 14. aastast.
• Eeskuju korraldamiseks tuleb Soomest.
• Tulemused ei kajastu amet likes valimistulemustes.

Mul õnnestus viia nad linna jalutama ja näidata õhtust Tartut, mis oli täis elurõõmu ja naeratavate noorte vallatut saginat. Peale õhtust jalutuskäiku oli sõpradel selge, et Tartu on koht, kus on nooruslik ja vabameelne õhkkond, et see on linn, mis sobib kõige paremini tudengipõlve veetmiseks. Leidsime üheskoos, et Eesti mõistes ongi Tartu juba noortepealinn.

Pole põhjust kurta

Möödunud nädalal Tartu Postimehes ilmunud Vambola Paavo kriitiline arvamuslugu Tartu kandideerimisest 2011. aasta Euroopa noortepealinna tiitlile tekitas minus kahetisi tundeid.

Esiteks oli hea meel, et leheveergudel arutatakse noori puudutavaid küsimusi, samas olin nördinud, et kirjutaja ei olnud teemasse süvenenud ning maalis lahmides Tartu noorte elust vägagi tumedates toonides pildi.

Leian, et Paavo kriitika, mis puudutab mänguväljakute ning noortekeskuste nappust ning ülelinnaliste noorteürituste vähesust, on alusetu ning tekitab küsimuse, kas autor pole kaua väljas käinud või soovib lihtsalt laimata linnavalitsust ja siin tegutsevaid noori, kes ürituste korraldamisega palju vaeva näevad.

Ma ei soovi siin kirjutada mänguväljakute ja lasteaedade rajamisest, sest nendest saavad kirjutada ka linnavalitsuse ametnikud, kuid sooviksin tõmmata tähelepanu noortekeskustele ja noorte vaba aja tegevustele.

Arvan, et noortekeskuste vähesuse üle ei ole Tartus põhjust nuriseda. Käesoleva aasta seisuga tegutseb Tartus viis noortekeskust. Teiste Eesti linnadega võrreldes võivad Tartu noored vägagi rahul olla. Nii tegutseb neli korda suurema elanikehulgaga Tallinnas kaksteist noortekeskust, Pärnu saab edukalt hakkama ka ühe suuremaga.

Kindlasti ei saa väita, et noortekeskuste arv näitab nende kasutegurit noorte jaoks ning keskuste hulk on seotud kvaliteediga. Pärnu noortekeskus ja ka Viljandi
ainus ideaalilähedaselt toimiv noortekeskus on head näited sellest, et oluline pole mitte kvantiteet, vaid kvaliteet.

Kui Tartus tegutsevad viis noortekeskust toimivad hästi ja täidavad oma ülesannet, pole kurtmiseks põhjust.

Kes on noor?

Ühtlasi tundub, et Paavo karm hinnang Tartu laste- ja noortesõbralikkusele põhinebki suuresti noortekeskuste ja mänguväljakute arvul. Need ei ole ainsad, mis lastele ja noortele korda lähevad.

Meelde tasuks tuletada sedagi, et nooreks peetakse inimesi, kellel vanust 7–26 eluaastat, ning arvestada sellega, et noortekeskused ja mänguväljakud lähevad suuremal või väiksemal määral korda vähem kui pooltele sellesse eavahemikku kuuluvatest inimestest.

Noortekeskus ei ole püha lehm, mis tagab õnneliku lapsepõlve ja näitab linna sobivust noortepealinnaks. Linna eesmärk ei saa olla suunata kõik noored ühte keskusesse järelevaataja pilgu alla, pigem tuleb tagada, et noortel oleks võimalus tegelda paljude erinevate huvialadega.

Tartu pakub noorele inimesele vägagi mitmekülgseid võimalusi vaba aega veeta ning ennast arendada.

Tartus saab harrastada väga paljusid spordi- ja huvialasid, linn toetab erinevate noorteühenduste tegevust ning kindlasti ei tohiks ära unustada ka Tartus pakutavaid õppimisvõimalusi, mis lubavad noorel leida akadeemilist väljundit algkoolist doktorantuuri lõpuni.

Tartu linn panustab 2009. aastal noorte huvitegevusse, noortesporti ning erinevatesse laagritesse ja töömalevatesse ligi 40 miljonit krooni. Seega ei saa ka väita, et kõik kulutused noore inimese tänavalt eemale hoidmiseks jäävad vanema kanda.

Samuti panustab linn suuresti noorte huvitegevusse. Pean normaalseks seda, et noor või ta pere ka ise oma treeningute eest sümboolse summa ohverdab. Noore tegevus peaks siiski olema eelkõige noore inimese enda ja tema vanemate huvi, mida Tartu linn ka tugevalt toetab.

Julgen kindlalt väita

Et noored saavad Tartus vaba aega meelepäraselt veeta, tõendab ka Tartu Noortevolikogu tehtud küsitlus: 92 protsenti vastanutest (keskmine vanus 20 eluaastat) väitis, et neil on võimalik Tartus tegelda soovitud huvialadega.

Paavo kirjutisest võib leida ka tubli annuse lahmivat kriitikat Tartu noorsooteenistuse ning selle juhataja Kristel Alto-saare aadressil.

Olles 2008. aastal Tartu parimaks noorteorganisatsiooniks valitud Tartu Noortevolikogu esimees ning tehes noorsooteenistusega pidevat koostööd, ei saa ma kuidagi nõustuda väitega, et Tartu noortega tegelevad ametnikud ja spetsialistid sõidavad rõõmsalt mööda maailma, kuid noori ei aita.

Võin julgelt kinnitada, et noorsooteenistusse võib sisse astuda iga noor, kellel on häid ideid ning teotahet. Noorsooteenistus aitab ja toetab ning isegi kui ideed pole alati võimalik rahaga toetada, siis hea sõna või juhisteta edasiste sammude kohta ei jää küll keegi!

Mul on mitmekülgseid kogemusi erinevate noorteühendustega nii Tartus kui ka teistes Eesti piirkondades ning seetõttu julgen kindlalt väita, et noorel on Tartus hea elada.

Eks loomulikult tule meeles pidada ka seda, et elu ei too meile kõiki võimalusi kandikul ette, vaid vastutus hea käekäigu eest lasub eelkõige meil endil. Seega kutsun kõiki lahtiste silmadega ringi käima ning otsima virisemise asemel võimalusi, kuidas oma elu huvitavamaks ja paremaks muuta. Ning üks mis kindel – kes Tartus meelepärast tegevust otsib, see selle ka leiab!

Esimese rühma argumendiks on mälestus kunagisest noorusest ning arvamus «Me teame küll, mida noored mõtlevad – me ise olime noored». Neil on kitsam arusaam noorte maailmavaatest ning kalduvus tähtsustada piiranguid, hoida noored samades raamides, kus vanem põlvkond omal ajal elas.

Teise rühma moodustavad pedagoogilise või noorsootöö kõrgharidusega ametnikud, kes on kindlasti kõige objektiivsemad kõrvaltvaatlejad, kuid paraku analüüsivad nad noori eelkõige teoreetilisest vaatevinklist ning keskenduvad probleemsete noorte murede lahkamisele, mistõttu jäävad tähelepanuta tavalised noored.

Kolmandad kirjutajad väidavad end tundvat noorte hingeelu kodus kasvavate mehepoegade ja tütarde kaudu. Lapsevanemad võivad üllatada vägagi eluliste arvamusartiklitega, ent sageli tuginevad nende üldistused ühele-kahele kodusele näitele ning seetõttu ei suuda edastada laiemat pilti noorte mõttemaailmast ning tegevustest.

Neljandaks ehk siis puudu olevaks rühmaks on noored ise. Lihtne oleks öelda, et noored ei oskagi midagi kirjutada või et nende kirjutistes puudub poliitiline konflikt ja skandaalsus, mis ületaks meediakünnise. Kuid viga tuleb siiski otsida noortest endist.

Poliitikast eemale

Noored on mugavad ning ühiskonna ja pere heaolu kasvades eemalduvad veelgi traditsioonilisest meediaruumist, nad ilmutavad üha vähem huvi kohaliku elukorralduse ning raehoones aetava poliitika vastu.

Ilmeka näite leiab Rootsist aastatel 1972–1993, kui poliitiliste noorteorganisatsioonide liikmeskond kahanes kahekümne aasta vältel 220 000lt 50 000ni. Sarnased trendid on iseloomulikud kogu Lääne-Euroopale ning alternatiivsete vaba aja veetmise võimaluste tekkega muutuvad kindlasti omaseks ka Eestile.

Ehkki noored on eemaldumas poliitikast ja aktiivsest ühiskondlikust elust, ei ole keegi neilt võtnud võimet mõtelda innovaatiliselt ning seatud ühiskonnaraamidest väljapoole. Probleemne on noorte ideede levitamine ning Tartule omaste heade mõtete jõudmine vajalike ametkondade või ettevõteteni. Üldjuhul jäävad mõtted ikka noorte endi teada või parimal juhul räägitakse nendest väiksemale sõpruskonnale.

Noortel ei ole olnud tänaseni kohta, kuhu oma ideid edastada. Linnaametnik jääb liiga kaugeks ning tundmatu ettevõtja poole ei julge tavaline noor pöörduda.

Vaja oleks kommunikatsiooni noorelt noorele ning ühenduslüli noorte ja linnavõimu vahel. Seda tühimikku on täitmas Tartus noortevolikogu, mille peamisi eesmärke on just edastada noorte sõnumeid linnavalitsuse ja volikogu liikmetele ning vastupidi.

Juunis korraldas noortevolikogu tänavaküsitluse, usutledes linna erinevates paikades 180 noort vanuses 16–26 eluaastat. Küsitluse eesmärk oli uurida noorte rahulolu Tartu elukeskkonnaga ning selgitada välja probleemsed valdkonnad, millele peaksid nii noortevolikogu kui ka linnavalitsus rohkem tähelepanu pöörama.

Võib tõdeda, et Tartu noored näevad oma elu eelkõige positiivsetes toonides. Tervelt 92 protsenti kinnitasid, et saavad tegelda huvialaga, olgu see siis mõni spordiala või huviring.

Kõige rohkem ei oldud rahul skatepargi halva seisukorraga ning tennisetreeningute liigkõrgete hindadega, mis ei luba lemmiktegevust harrastada.

Tervelt 90 protsenti vastanutest peab Tartut turvaliseks elupaigaks. Uuriti noorte turvatunnet nii kesklinnas kui ka kodulinnaosas ning eri linnaosade tulemused ei erinenud. Küll aga sooviti, et linna pargid ja korrusmajade vahelised õuealad oleksid õhtusel ajal rohkem valgustatud.

Ülikoolilinnaga plaanib ennast pärast õpingute lõppu siduda 69 protsenti küsitletuist. Meestest arvas 76 protsenti, et jääb suure tõenäosusega tartlaseks, neidudest söandas end tulevikus tartlaseks pidada vaid 66 protsenti.

Tartusse tahavad jääda enamasti Tartus sündinud ja kasvanud noored, kes on siin kogu aeg elanud ega näe põhjust lahkumiseks. Pelgalt Tartusse õppima tulnud noored vaatavad rohkem pealinna ning Euroopa suurlinnade suunas, põhjenduseks suurema palga soov ning vähesed arenguperspektiivid Emajõe kallastel.

Iseloomulik rahulikkus

Nii palju, kui on noori, on erinevaid arvamusi. Küsitlusega uurisime ka seda, mis noortele Tartus meeldib ja mis mitte, ning üllataval kombel vastati mõlemal juhul kõige sagedamini: rahulikkus.

Noored hindasid rahulikkuse all eelkõige turvalisust, parkide ja vaba aja veetmise võimaluste rohkust ning peresõbralikku keskkonda.

Negatiivsema poole pealt tähendati rahulikkusse all vähest suurlinnale omast melu ning kaubavaliku puudust kaubanduskeskustes. Kuna küsitlus tehti ajal, mil Tasku polnud veel avatud, siis suure tõenäosusega on viimane probleem kahanenud ning noored on saanud endale uue populaarse koha, kus sisseoste teha ning Cinamonis ka vaba aega sisustada.

Niisiis on Tartu noored oma eluga rahul ning elavad hästi. Kui aga tahame tulevikus kinnitada, et rohkem kui 90 protsenti noori seob end pärast kõrgkooli lõpetamist Taaralinnaga, tuleks tihendada eraettevõtete ja ülikoolide koostööd ning arendada eelkõige teadusmahukat ettevõtlust, mis tagaks kõrgkooli lõpetajatele erialase töö kohe pärast ülikooli lõpuaktust. Kuid see on juba teise arutluse teema.