Varivalimisi korraldati sellises mahus ja formaadis esmakordselt, mistõttu on tulemus väga hea. Taoline osalusprotsent oleks igati arvestatav ka mitmendat korda varivalimisi korraldades, aga on tore tõdeda, et võima murda müüdi – noori ei huvita, noortele ei lähe korda. Kindlasti on neid noori (nagu ka teistes vanusegruppides), kellele ei lähegi korda, aga enamasti peitub noorte osaluse võti atraktiivsetes ja eakohastes osalusvõimalustes.

Kui on lihtne, selge ja huvitav, siis noor julgeb ja tahab osa võtta.

Kanseliit, demagoogia või keerutamine käib üle jõu ka enamikele täiskasvanutele, mistõttu fantaasial lennata lastes võiks projekti viia kõikidesse eagruppidesse – teeb ka teistele asja selgemaks

15 osalenud kooli olid päevade lõikes ära jaotatud, mistõttu ükski kool ei saanud varivalida mitu päeva järjest. Kuna tegemist oligi pilootprojektiga, on arusaadav, et esmajärjekorras testitakse formaadi toimivust ja seda, kas projekt üldse huvi pakub. Julgen arvata, et kui igas koolis oleks saanud varivalida mitu päeva järjest, oleks osalusprotsent olnud veelgi kõrgem.

Ühe järelduse võib siinkohal veel teha – kool on taoliste projektide korraldamiseks ainus mõistlik koht. Kuskile mujale noori kohale meelitama hakata on keerulisem ja kulukam (reklaamkampaaniate korraldamine jne, noore motiveerimine). Sama toimib ka päris valimistega – halva ilmaga on valimisaktiivsus väiksem, e-hääletajate arv kasvab jne. Inimene on loomult laisk, mis on küll kurb tõde, aga millega arvestades ja vastavalt reageerides saab laiskusest siiski üle olla.

Väidetavalt võitis Obama valimised just tänu noortele valijatele. Kuidas see tal õnnestus?
Torney-Purta: Ma arvan, et see oli esimene kord, kui USA poliitiline avalikkus mõistis infotehnoloogilise revolutsiooni mõju ja suurust, mida noored inimesed praegu veavad. Vastaskandidaat John McCain pole ilmselt isegi kunagi e-kirja saatnud ja sellisena esindas ta vanemat valijat, minu generatsiooni näiteks.

Peale traditsiooniliste vormide kasutas Obama intensiivselt ka võrgukeskkonda ja see tõmbas kaasa palju noori valijaid. Kuid see polnud ainus põhjus, mis Obama võidule viis. Obama mobiliseeris noori oma isikuga, oma värske näoga. Ma pole kindel, kas näiteks Hillary Clintonil oleks korda läinud sellist toetust saada. Või kui demokraatide kandidaat olnuks mõni valge mees – ka siis oleks selline toetus olnud vähetõenäoline.

Valimistel on ju küsimus alati selles, kuidas mingeid väärtusi toetavaid inimesi mobiliseerida, ja see eeldab mitme asjaolu kokku sattumist. Näiteks internet – see on uus, annab inimesele tunde, et ta saab protsesse algatada, suunata, neis osaleda. Ning vaja on ka atraktiivset kandidaati, kedagi, kes inspireerib. Nii see juhtubki.

Kes Eestis võiks olla selline erakond, kes värskusega noori valijaid tõmbab? Rahvaliidul on uued juhid …
Toots: Ei, Rahvaliit kindlasti mitte. Praegustel Rahvaliidu juhtidel on noor vaid nende vanus ID-kaardil. Nad ei käitu noortena. See ongi vahe. Meie president on noortele palju lähedasem, sest ta räägib ja mõtleb nagu noor. Aga need poisid Rahvaliidu eesotsas – nad räägivad ja käituvad nagu vanad. Nad võtsid küll Rahvaliidu üle, kuid seda ainult vormiliselt, kõik jätkub endistviisi.

Eestis on näha, kuidas erakonnad on hakanud oma taktikat muutma. Kui võrrelda praegusi valimisi mõne eelnenuga, siis on näha, kui palju pööratakse tähelepanu internetikampaaniatele.

Näiteks Keskerakond. Aastate jooksul on neile kinnistunud pensionäride erakonna kuvand. Kui nüüd vaadata, milliseid viise nad on hakanud tähelepanu saamiseks kasutama, siis mulle tundub, et mina olen selle erakonna jaoks liiga vana. Nad blogivad palju, kasutavad videoklippe netis, disainivad arvutimänge – see kõik on noortele valijatele. Nad on mõistnud, et edukaks kampaaniaks tuleb panustada noortele valijatele, ja arvamusuuringud näitavad, et neil on noorte seas üsna suur toetus. Nii et see taktika töötab.

Mõned uuringud on välja toonud tähelepanuväärse trendi: umbes 10-12 protsenti noortest osalevad mõne erakonna noortetöös ja see muutub aina populaarsemaks.

Mina isiklikult olen selle pärast veidi mures, sest kodanikuühiskonna liikumine ei kasva samas tempos. Selline suundumus ei ole avatud demokraatia edendamine, see on tee korporatiivse ühiskonna poole – erakonnastumine hakkab muutuma karjääri alustalaks, viisiks, kuidas saada heale ametikohale. Noored inimesed saavad sellest väga hästi aru.

Ja veel – venekeelsete noorte tahe erakondadesse kuuluda on isegi suurem kui eestlastel. Linnakoolide eesti tüdrukud ei plaani mõnda erakonda astuda. Vene poisid aga küll. Ma ennustan, et tulevikus on tüüpiline erakondlane noor vene mees. Ja jällegi Keskerakond – nad teevad praegu noortega, eriti venekeelsete noortega, kõvasti tööd.

Kes üldse mõjutab noore inimese poliitilisi vaateid?
Torney-Purta: See, millist parteid valitakse, tuleb tihti kodust kaasa. Kui palju see elu jooksul muutub, kui palju seda mõjutavad näiteks sõbrad, on vaidlusküsimus.
Koolil on oluline roll inimese poliitilise aktiivsuse kujundamisel, protsesside õpetamisel, kuidas poliitikas osaleda.

Toots: See on minu väga isiklik arvamus ja ma tean, et paljud mu kolleegid seda ei jaga, aga ma arvan, et Eesti koolisüsteem keskendub liialt põhiseaduse seletamisele. Teravaid päevapoliitilisi küsimusi arutatakse ühiskonnaõpetuses harva, neid natuke kardetaksegi. Näiteks vene koolides räägitakse sellest, miks hääletamas käia on oluline, märksa vähem kui eesti koolides.

Torney-Purta: See, kuidas ja kui äärmuslikult on inimene valmis oma seisukohti kaitsma, on moraalsete hinnangute erinevus.

Võtme näiteks loomakaitse küsimuse. Üks mu sõber kirjeldas, kuidas tema tütar, kirglik loomakaitsja, on pühendunud hüljatud kasside ja koerte päästmisele, tuues neid koju ja otsides neile ulualust. Vanemad olid aga sunnitud sekkuma, kui tütar hakkas päästma ka hüljatud rotte.

Üks inimene ütleb, et jah, see on halb, et loomi tapetakse kasukate tegemiseks, ja sellepärast ma ei kanna kasukat. Teise inimese jaoks on see põhimõtteline moraalne küsimus, mille nimel ta on valmis kasuka kandja seljast rebima ja tungima kasvandusse loomi vabastama.

Samamoodi on aborditeemaga. Me võime arutleda, millal elu algab – eostamisest või sünnist -, ja see on üks viis, kuidas end abordi suhtes positsioneerida. USAs aga on näiteks tapetud arste, kes on naistele aborte teinud – niisiis on äärmuslasi, kes on valmis oma põhimõtete eest nii kaugele minema.

Äkki peaks hääleõiguslikkuse vanust muutma? Näiteks langetama seda 16. eluaastale või hoopis tõstma näiteks 21. eluaastale?
Torney-Purta: ma arvan, et 18 on hea vanus. 21 on juba liiga hilja. Inimene peab olema kaasatud protsessidesse juba enne. Pealegi – 18-aastaste valijate puhul on tõenäolisem, et nad otsivad ka infot, nad on veel uudishimulikud.

Ma ei usu, et see peaks ka noorem olema. Valimisõigusliku vanuse alandamine võib valimiste legitiimsuse kahtluse alla seada ja seda ei tahaks ju keegi.

Eestis ja Saksamaal on üsna tõsises toonis arutatud, et laste eest võiks vanematel lisahääl olla. Kuidas sellesse suhtute?
Torney-Purta: See on rumal mõte. Võib-olla võiks seda kasutada ainult kooli ja haridusega seotud teemade puhul. USAs tähendaks see kohalikke valimisi, sest meil on haridus kohaliku omavalitsuse teema.

Aga jällegi – see tekitab küsimusi teiste valijate seas. Oletame, et haridusega seoses tuleks tõsta makse. Hea hariduse poolt hääletades hääletaksid vanemad ka maksude tõstmise poolt. Teistel valijatel tekiks õigustatud küsimus, miks nemad saavad teiste maksukoormuse üle otsustada.

Toots: Järgmiseks võivad inimesed öelda, et neil, kellel on auto, peaks olema lisahääl, sest neil peaks olema rohkem otsustusõigust keskkonna ja aktsiiside küsimustes. Ja-jah, laps ja auto on erinevad asjad, aga ma tahan selle näitega öelda, et nii võib valijate eeliseid lõpmatuseni laiendada.

Kui ühel grupil on privileeg, siis tekib varsti järgmine grupp, kes tahab ka privileegi. Ja väga raske on vastu vaielda.

Demokraatia põhiprintsiip on: igaüks peab saama koheldud võrdselt. See tähendab ka, et igaühel on üks hääl. Kui laps jõuab valimisikka, siis saab ta oma häält kasutada ja tal on vabadus teha sellega, mida tahab.

Pealegi, kuidas saame kindlad olla, et vanemad kasutavad seda häält lapse huvides?

Torney-Purta: Täpselt. Näiteks laste karistamine. Oletame, et vanemad tahaksid, et ihunuhtlus oleks lubatud, ja hääletaksid lapse lisahäälega selle poolt. Kas see on lapse huvides? Ei. Kas laps ise oleks selle poolt hääletanud? Ma ei usu.

Ma arvan, et iga asi, mis läheb lahku põhimõttest «üks inimene, üks hääl», tekitab rohkem probleeme kui kasu. Sest kohe tekivad ka küsimused: kuidas selle kasutamist reguleeritakse, kuidas tasakaalustatakse jne.

Toots: Ühiskond peaks pigem muretsema, kuidas luua võimalusi noortele, et nad saaksid oma arvamust avaldada. Meil on head seadusandlikud raamid koolidemokraatiale ja see peakski olema koht, kus noored oma arvamust avaldavad nii, et seda ka kuulatakse. Kas või seesama loomade õiguste näide – saab ju noortele näidata, millised on konstruktiivsed võimalused selle teemaga tegelemiseks, nii et sellel on ka tulemus.

Torney-Purta: Lapsed mõjutavad vanemate kaudu poliitikat nagunii. USAs kahanes suitsetamine täiskasvanute seas oluliselt seepärast, et suitsetamisest loobumise kampaaniad mõjusid hoopis lastele. Nemad hakkasid oma vanemaid survestama, et need suitsetamast loobuksid.

Toots: Minu tütar on mõjutanud ka minu käitumist. Näiteks veenis ta mind ostma kilepakendis piima, sest see on tetrapakist odavam ja võtab prügikastis vähem ruumi. Poes küsib ta alati: kas meil on seda asja ikka tõesti tarvis? Ja ma olen palju rohkem nendele teemadele mõtlema hakanud.

Torney-Purta: USAs hakkas ka keskkonnateema tõsiselt esile kerkima alles siis, kui noored inimesed sellest huvituma hakkasid. Minu lapselaps ütleb, et me ei söö McDonald’sis, sest nad pole kohalikud mahetootjad. Ta tahab, et viiksime taara töötlusse ega ostaks kilekotte.

Nii et lapsed saavad mõjutada ja mõjutavadki vanemate poliitilisi otsuseid, küsimus on ainult selles, kas vanemad ja vanemate kaudu poliitikud noorte soove kuulda võtavad.

Judith
Torney-Purta
USA Marylandi Ülikooli professor ja poliitilise psühholoogia ekspert, kes on üle 40 aasta tegelenud laste ja noorte poliitiliste hoiakute ja käitumise uurimisega. Ta on tihedalt seotud ülemaailmse noorte kodanikuhariduse võrdleva uuringuga, mida korraldab Rahvusvaheline Haridustulemuste Hindamise Assotsiatsioon (IEA). Ka Eesti osales uuringus 1999. aastal ja uuesti tänavu. Värske uuringu tulemused avalikustatakse tuleva aasta esimesel poolel.

Anu Toots
Tallinna Ülikooli võrdleva halduspoliitika professor. Ta on aastaid tegelenud haridus- ja noortepoliitika analüüsimisega ning juhtinud Eesti osalemist IEA kodanikuhariduse võrdlevas uuringus.
Postimees
17. oktoober 2009
Viide artiklile
Artikli autor: Sigrid Kõiv

Tüdrukud olid ülemeelikus tujus ja ilmselt häirisid oma tegevusega noormeest, kes selle asemel, et viisakalt paluda neil segamine lõpetada, hakkas tüdrukuid sõimama.

Need roppused, mida minagi kuulma pidin, trükimusta kindlasti ei kannataks. Kõige kurvem oli aga näha poisi võidurõõmu, kui ta mõistis, et kolmanda klassi tüdrukutirtsudest talle roppuste maratonis päris võrdset vastast pole.

Nad on tähtsad

See juhtum pakkus mulle mõtteainet terveks päevaks. Hirmutav oli tõdeda, et nende tüdrukute asemel võinuks raamatukogus olla näiteks minu väike õde. Olin enda peale natuke pahane, et ei sekkunud kohe tüdrukute ja noormehe konflikti ning seepärast otsustasin selle teema juurde tagasi pöörduda.

Soovin, et me kõik korraks mõtleksime, kuidas kohtleme lapsi enda ümber ja lähedal – kas lähtume põhimõttest «Lapse jutt ei maksa midagi» või kohtleme neid kui isiksusi, kelle mõtted ja ideed pole sugugi vähem väärt täiskasvanute omast.

Tihti ei pane täiskasvanud ise tähelegi, kuidas lapse jutu kuulamise asemel keeratakse telerit valjemaks või hakatakse edasi rääkima oma juttu, ilma et tegelikult teist kuulatud olekski. Tööpäevast väsinuna on «Mine oma tuppa» ja «Ära sega mind» kerged tulema.

Lapsed aga ei vaja arenemiseks ainult sooja tuba ja toitu, vaid ka tunnet, et nad on tähtsad ja nende arvamusega arvestatakse.

USA inimõiguste raporti kohaselt registreeriti eelmisel aastal Eestis 762 laste vastu suunatud vägivallajuhtumit, mida on meie pisikese riigi kohta kahtlemata liiga palju.

Kui nii mõnedki võivad nüüd mõelda, et füüsiline vägivald on liiga äärmuslik näide, mis neid ei puuduta, siis tegelikkuses peituvad ka sellise vägivalla juured just nimelt suhtumises lastesse.

Täiskasvanutel on võimalus linna- ja riigiasjades kaasa rääkida, andes oma hääle valimistel või kirjutades näiteks kohalikku ajalehte, laste kaasamiseks tuleb aga leida teisi võimalusi. Sageli ei julgeta lastelt või noortelt arvamust küsida, sest kardetakse, et nad on oma soovides utoopilised.

Asjalikud soovid

Arvatakse, et küsides seitsmeaastaselt, milline on tema unelmate mänguväljak, saame kindlasti vastuseks lendavad liivakastid ja vilkuvate tuledega karussellid.
Tegelikult oskavad lapsed väga hästi eristada võimalikku võimatust, kui nad tunnevad, et nende arvamusega tahetakse tõepoolest arvestada.

Heaks näiteks on laste arvamuse küsimine Veeriku mänguväljaku planeerimisel, kus neil paluti oma ideid joonistada ning hiljem ka suuliselt täpsustada.

Selgus, et sobiva mänguväljaku oluliseks teguriks olid tihti lihtsad elemendid ning võimalus rakendada oma fantaasiat, mitte tingimata kallis elektroonika või seninägemata ehitised.

Hea näide hästi toimivast laste kaasatusest on Tampere linna lasteparlament, kuhu kuuluvad 1.–6. klassi õpilased. «Parlament» arutab lastele olulisi teemasid ning täiskasvanute kaasabil püütakse leida lahendusi kohalikele probleemidele.
Lapsed on käsitlenud nii koolikiusamist kui ka rääkinud kaasa koolitoidu osas. Seejuures on oluline täiskasvanutega koostöö oskuse arendamine ning vastutuse õppimine.

Juba noorelt omandatud kogemused ja teadmised aitavad ka hiljem elus hakkama saada ning oma arvamust kujundada. Aktiivsed ja osavõtlikud kodanikud on aga väärtus, mille poole iga ühiskond peaks püüdlema.

Mul on hea meel tõdeda, et ka Tartu liigub laste ja noorte suurema kaasatuse poole ning toetab juba teist aastat nii raha kui ka lihtsalt hea nõuga noorte omaalgatuslikke projekte. Samuti tegutseb linnavalitsuse juures Tartu Noortevolikogu, mis annab võimaluse oma häält kuuldavaks teha 16–26-aastastele noortele.

Väiksem käekõrvale

On vaja julgustada noori sõna võtma, koheldes neid kui võrdseid partnereid, sest noortel on häid mõtteid ning energiat mõtete elluviimiseks.

Et suurendada veel ka laste kaasatust, võiks Tartuski olla järgmiseks sammuks Tampere eeskujul natuke noorematele oma esinduskogu loomine. Selline kogu vajaks küll rohkem täiskasvanute tuge, kuid suudaks kindlasti pakkuda huvitavaid lähenemisnurki ja uusi mõtteid.

Enesekindlad noored, kellel on oma arvamus ning kes viivad meie ühiskonda edasi, kasvavad lastest, keda on kuulatud ning kellega on arvestatud. Julgustav suhtumine laste ning ka noorte omaalgatustesse on oluline nii kodus, koolis kui ka linnavalitsuse tasemel.

1. juunil, lastekaitsepäeval, on meil kõigil võimalus võtta oma laps, väike õde või vend käekõrvale ning uurida, mida põnevat sünnib Tartu kesklinnas. Lisaks lõbusatele üritustele kogutakse lastekaitsepäeval ka annetusi: Tartu Noortevolikogu on otsustanud koguda raha Tartu Laste Tugikeskuse heategevusprojekti «Vanem vend, vanem õde» toetuseks.

Projekt pakub kriisi sattunud pere lastele, kes tunnevad end üksikuna või kellel on käitumisprobleeme, võimalust luua sõprussuhe täiskasvanud vabatahtlikuga. Täikasvanu tugi aitab lastes kujundada positiivset enesehinnangut ning tulla paremini toime elus ettetulevate raskustega.

Praegu ootab endale vanemat venda või õde veel kümme last ning annetustest saadava rahaga toetataks projekti kaasatud vabatahtlike koolitamist. Kutsun teidki üles oma panust andma!

Ning mitte unustama, et iga laps on väärt, et tema mõtted ära kuulataks ning temaga arvestataks. Ja seda kogu aeg, mitte ainult ühel päeval.

Mul õnnestus viia nad linna jalutama ja näidata õhtust Tartut, mis oli täis elurõõmu ja naeratavate noorte vallatut saginat. Peale õhtust jalutuskäiku oli sõpradel selge, et Tartu on koht, kus on nooruslik ja vabameelne õhkkond, et see on linn, mis sobib kõige paremini tudengipõlve veetmiseks. Leidsime üheskoos, et Eesti mõistes ongi Tartu juba noortepealinn.

Pole põhjust kurta

Möödunud nädalal Tartu Postimehes ilmunud Vambola Paavo kriitiline arvamuslugu Tartu kandideerimisest 2011. aasta Euroopa noortepealinna tiitlile tekitas minus kahetisi tundeid.

Esiteks oli hea meel, et leheveergudel arutatakse noori puudutavaid küsimusi, samas olin nördinud, et kirjutaja ei olnud teemasse süvenenud ning maalis lahmides Tartu noorte elust vägagi tumedates toonides pildi.

Leian, et Paavo kriitika, mis puudutab mänguväljakute ning noortekeskuste nappust ning ülelinnaliste noorteürituste vähesust, on alusetu ning tekitab küsimuse, kas autor pole kaua väljas käinud või soovib lihtsalt laimata linnavalitsust ja siin tegutsevaid noori, kes ürituste korraldamisega palju vaeva näevad.

Ma ei soovi siin kirjutada mänguväljakute ja lasteaedade rajamisest, sest nendest saavad kirjutada ka linnavalitsuse ametnikud, kuid sooviksin tõmmata tähelepanu noortekeskustele ja noorte vaba aja tegevustele.

Arvan, et noortekeskuste vähesuse üle ei ole Tartus põhjust nuriseda. Käesoleva aasta seisuga tegutseb Tartus viis noortekeskust. Teiste Eesti linnadega võrreldes võivad Tartu noored vägagi rahul olla. Nii tegutseb neli korda suurema elanikehulgaga Tallinnas kaksteist noortekeskust, Pärnu saab edukalt hakkama ka ühe suuremaga.

Kindlasti ei saa väita, et noortekeskuste arv näitab nende kasutegurit noorte jaoks ning keskuste hulk on seotud kvaliteediga. Pärnu noortekeskus ja ka Viljandi
ainus ideaalilähedaselt toimiv noortekeskus on head näited sellest, et oluline pole mitte kvantiteet, vaid kvaliteet.

Kui Tartus tegutsevad viis noortekeskust toimivad hästi ja täidavad oma ülesannet, pole kurtmiseks põhjust.

Kes on noor?

Ühtlasi tundub, et Paavo karm hinnang Tartu laste- ja noortesõbralikkusele põhinebki suuresti noortekeskuste ja mänguväljakute arvul. Need ei ole ainsad, mis lastele ja noortele korda lähevad.

Meelde tasuks tuletada sedagi, et nooreks peetakse inimesi, kellel vanust 7–26 eluaastat, ning arvestada sellega, et noortekeskused ja mänguväljakud lähevad suuremal või väiksemal määral korda vähem kui pooltele sellesse eavahemikku kuuluvatest inimestest.

Noortekeskus ei ole püha lehm, mis tagab õnneliku lapsepõlve ja näitab linna sobivust noortepealinnaks. Linna eesmärk ei saa olla suunata kõik noored ühte keskusesse järelevaataja pilgu alla, pigem tuleb tagada, et noortel oleks võimalus tegelda paljude erinevate huvialadega.

Tartu pakub noorele inimesele vägagi mitmekülgseid võimalusi vaba aega veeta ning ennast arendada.

Tartus saab harrastada väga paljusid spordi- ja huvialasid, linn toetab erinevate noorteühenduste tegevust ning kindlasti ei tohiks ära unustada ka Tartus pakutavaid õppimisvõimalusi, mis lubavad noorel leida akadeemilist väljundit algkoolist doktorantuuri lõpuni.

Tartu linn panustab 2009. aastal noorte huvitegevusse, noortesporti ning erinevatesse laagritesse ja töömalevatesse ligi 40 miljonit krooni. Seega ei saa ka väita, et kõik kulutused noore inimese tänavalt eemale hoidmiseks jäävad vanema kanda.

Samuti panustab linn suuresti noorte huvitegevusse. Pean normaalseks seda, et noor või ta pere ka ise oma treeningute eest sümboolse summa ohverdab. Noore tegevus peaks siiski olema eelkõige noore inimese enda ja tema vanemate huvi, mida Tartu linn ka tugevalt toetab.

Julgen kindlalt väita

Et noored saavad Tartus vaba aega meelepäraselt veeta, tõendab ka Tartu Noortevolikogu tehtud küsitlus: 92 protsenti vastanutest (keskmine vanus 20 eluaastat) väitis, et neil on võimalik Tartus tegelda soovitud huvialadega.

Paavo kirjutisest võib leida ka tubli annuse lahmivat kriitikat Tartu noorsooteenistuse ning selle juhataja Kristel Alto-saare aadressil.

Olles 2008. aastal Tartu parimaks noorteorganisatsiooniks valitud Tartu Noortevolikogu esimees ning tehes noorsooteenistusega pidevat koostööd, ei saa ma kuidagi nõustuda väitega, et Tartu noortega tegelevad ametnikud ja spetsialistid sõidavad rõõmsalt mööda maailma, kuid noori ei aita.

Võin julgelt kinnitada, et noorsooteenistusse võib sisse astuda iga noor, kellel on häid ideid ning teotahet. Noorsooteenistus aitab ja toetab ning isegi kui ideed pole alati võimalik rahaga toetada, siis hea sõna või juhisteta edasiste sammude kohta ei jää küll keegi!

Mul on mitmekülgseid kogemusi erinevate noorteühendustega nii Tartus kui ka teistes Eesti piirkondades ning seetõttu julgen kindlalt väita, et noorel on Tartus hea elada.

Eks loomulikult tule meeles pidada ka seda, et elu ei too meile kõiki võimalusi kandikul ette, vaid vastutus hea käekäigu eest lasub eelkõige meil endil. Seega kutsun kõiki lahtiste silmadega ringi käima ning otsima virisemise asemel võimalusi, kuidas oma elu huvitavamaks ja paremaks muuta. Ning üks mis kindel – kes Tartus meelepärast tegevust otsib, see selle ka leiab!

Esimese rühma argumendiks on mälestus kunagisest noorusest ning arvamus «Me teame küll, mida noored mõtlevad – me ise olime noored». Neil on kitsam arusaam noorte maailmavaatest ning kalduvus tähtsustada piiranguid, hoida noored samades raamides, kus vanem põlvkond omal ajal elas.

Teise rühma moodustavad pedagoogilise või noorsootöö kõrgharidusega ametnikud, kes on kindlasti kõige objektiivsemad kõrvaltvaatlejad, kuid paraku analüüsivad nad noori eelkõige teoreetilisest vaatevinklist ning keskenduvad probleemsete noorte murede lahkamisele, mistõttu jäävad tähelepanuta tavalised noored.

Kolmandad kirjutajad väidavad end tundvat noorte hingeelu kodus kasvavate mehepoegade ja tütarde kaudu. Lapsevanemad võivad üllatada vägagi eluliste arvamusartiklitega, ent sageli tuginevad nende üldistused ühele-kahele kodusele näitele ning seetõttu ei suuda edastada laiemat pilti noorte mõttemaailmast ning tegevustest.

Neljandaks ehk siis puudu olevaks rühmaks on noored ise. Lihtne oleks öelda, et noored ei oskagi midagi kirjutada või et nende kirjutistes puudub poliitiline konflikt ja skandaalsus, mis ületaks meediakünnise. Kuid viga tuleb siiski otsida noortest endist.

Poliitikast eemale

Noored on mugavad ning ühiskonna ja pere heaolu kasvades eemalduvad veelgi traditsioonilisest meediaruumist, nad ilmutavad üha vähem huvi kohaliku elukorralduse ning raehoones aetava poliitika vastu.

Ilmeka näite leiab Rootsist aastatel 1972–1993, kui poliitiliste noorteorganisatsioonide liikmeskond kahanes kahekümne aasta vältel 220 000lt 50 000ni. Sarnased trendid on iseloomulikud kogu Lääne-Euroopale ning alternatiivsete vaba aja veetmise võimaluste tekkega muutuvad kindlasti omaseks ka Eestile.

Ehkki noored on eemaldumas poliitikast ja aktiivsest ühiskondlikust elust, ei ole keegi neilt võtnud võimet mõtelda innovaatiliselt ning seatud ühiskonnaraamidest väljapoole. Probleemne on noorte ideede levitamine ning Tartule omaste heade mõtete jõudmine vajalike ametkondade või ettevõteteni. Üldjuhul jäävad mõtted ikka noorte endi teada või parimal juhul räägitakse nendest väiksemale sõpruskonnale.

Noortel ei ole olnud tänaseni kohta, kuhu oma ideid edastada. Linnaametnik jääb liiga kaugeks ning tundmatu ettevõtja poole ei julge tavaline noor pöörduda.

Vaja oleks kommunikatsiooni noorelt noorele ning ühenduslüli noorte ja linnavõimu vahel. Seda tühimikku on täitmas Tartus noortevolikogu, mille peamisi eesmärke on just edastada noorte sõnumeid linnavalitsuse ja volikogu liikmetele ning vastupidi.

Juunis korraldas noortevolikogu tänavaküsitluse, usutledes linna erinevates paikades 180 noort vanuses 16–26 eluaastat. Küsitluse eesmärk oli uurida noorte rahulolu Tartu elukeskkonnaga ning selgitada välja probleemsed valdkonnad, millele peaksid nii noortevolikogu kui ka linnavalitsus rohkem tähelepanu pöörama.

Võib tõdeda, et Tartu noored näevad oma elu eelkõige positiivsetes toonides. Tervelt 92 protsenti kinnitasid, et saavad tegelda huvialaga, olgu see siis mõni spordiala või huviring.

Kõige rohkem ei oldud rahul skatepargi halva seisukorraga ning tennisetreeningute liigkõrgete hindadega, mis ei luba lemmiktegevust harrastada.

Tervelt 90 protsenti vastanutest peab Tartut turvaliseks elupaigaks. Uuriti noorte turvatunnet nii kesklinnas kui ka kodulinnaosas ning eri linnaosade tulemused ei erinenud. Küll aga sooviti, et linna pargid ja korrusmajade vahelised õuealad oleksid õhtusel ajal rohkem valgustatud.

Ülikoolilinnaga plaanib ennast pärast õpingute lõppu siduda 69 protsenti küsitletuist. Meestest arvas 76 protsenti, et jääb suure tõenäosusega tartlaseks, neidudest söandas end tulevikus tartlaseks pidada vaid 66 protsenti.

Tartusse tahavad jääda enamasti Tartus sündinud ja kasvanud noored, kes on siin kogu aeg elanud ega näe põhjust lahkumiseks. Pelgalt Tartusse õppima tulnud noored vaatavad rohkem pealinna ning Euroopa suurlinnade suunas, põhjenduseks suurema palga soov ning vähesed arenguperspektiivid Emajõe kallastel.

Iseloomulik rahulikkus

Nii palju, kui on noori, on erinevaid arvamusi. Küsitlusega uurisime ka seda, mis noortele Tartus meeldib ja mis mitte, ning üllataval kombel vastati mõlemal juhul kõige sagedamini: rahulikkus.

Noored hindasid rahulikkuse all eelkõige turvalisust, parkide ja vaba aja veetmise võimaluste rohkust ning peresõbralikku keskkonda.

Negatiivsema poole pealt tähendati rahulikkusse all vähest suurlinnale omast melu ning kaubavaliku puudust kaubanduskeskustes. Kuna küsitlus tehti ajal, mil Tasku polnud veel avatud, siis suure tõenäosusega on viimane probleem kahanenud ning noored on saanud endale uue populaarse koha, kus sisseoste teha ning Cinamonis ka vaba aega sisustada.

Niisiis on Tartu noored oma eluga rahul ning elavad hästi. Kui aga tahame tulevikus kinnitada, et rohkem kui 90 protsenti noori seob end pärast kõrgkooli lõpetamist Taaralinnaga, tuleks tihendada eraettevõtete ja ülikoolide koostööd ning arendada eelkõige teadusmahukat ettevõtlust, mis tagaks kõrgkooli lõpetajatele erialase töö kohe pärast ülikooli lõpuaktust. Kuid see on juba teise arutluse teema.